Andekas ja armastatud saatejuht ja telepersoon ning raamatute “Kaukaasia köök”; “Muusika ja kulinaaria” ja “Väike päike” autor Emil Rutiku räägib Ohmygossip.ee’le Eestist, eestlastest ning kodanikujulgusest. “Meil on võimalik endale võidelda Paradiisile lähedane elu. Kui me kõik koos teeme kasvõi pisutki, siis saab Eesti olema palju parem koht elamiseks. Kõik on omavahel sõltuvuses. Nagu looduski.”

Aastaid on ajakirjanduses kuum teema olnud eestlaste välismaale kolimine ning samuti talentide Eestisse tagasi meelitamine. Kas teie olete kunagi mõlgutanud mõtteid välismaale kolimisest? Milliseid?
Kui olime orkestriga “Compromise Blue” Ameerikas ringreisil, siis mõtlesin sinna jääda, seda enam, et seal pakuti sinna jäämist, aga siis ikka mõeldes kodustele jäi see otsus tegemata. Siis kui olime kuude kaupa Malaisias, siis oli ka korraks tunne, et mis siin viga, kogu aeg soe, aga siis ikka jälle mõeldes inimestele, kes siin Eestis olid, tahtsin ikka tagasi.

Minu enda poeg on Eestist jäädavalt läinud, sest ei leidnud end siin vajalikuna. Ja nad võivad rääkida mida tahavad, et las nad lähevad aga iga inimene on Eestis tähtis nüüd ja siin, ja mitte ainult kui SKP looja. Inimene ei saa olla samal pulgal koos kaupade ja teenustega. Kui keegi arvab, et samade inimeste ja samade võtetega riigis on meil loota muutusi, siis te väga eksite. Muutusi saame teha ainult meie ise.

Mis on peamised nö valupunktid, mis teile Eesti elu juures meelehärmi valmistavad?
See, et rahvas on riigi juhtimist usaldanud inimestele, kes võtavad üldrahvalikku resurssi kui oma positsiooni kindlustamiseks endale saadud õigust. See, et meil on välismaised suured poed, kindlustused, pangad lastud siin niimoodi tegutsema, et meie oleme sellest, mis peab siia jääma ilma. Ei toimu ju salvestust, mis tilk haaval peab siia jääma. Siin ongi üks suur üleskutse, mõelge, kas see sent jääb siia või see läheb mujale. Igati toetage Eesti oma toitu. 

Kurvaks teeb see, kuidas meie maaelu on praktiliselt välja suretatud. Ma ei tea, kas keegi teeb selle nimel midagi või jätab tegemata aga inimesed tunnevad hirmu, ja hirmunud inimene on leplik. No kas saadakse juba ükskord aru, et ei saadeta enam Siberisse, julgemalt suu lahti ja suuremat kodaniku julgust!

Mis meeldib Eesti riigi juures kõige rohkem? Mis teeb meele rõõmsaks?

Meie maa, meie inimesed, meie loodus. Meil on veel alles kordumatu loodus ja seda võib teile rääkida iga välismaalane, kes Eestis käinud. Ükski otsus ei või olla tehtud täna homse arvelt. “Õhukest riiki” hoitakse üleval metsa raiega. Vaadake euroopat, see on ju ammu lagedaks tehtud. See on meie varandus.

Rõõmu teevad meie inimesed, kes igapäevaselt sellel maal teevad edusamme ja ehitavad paremat elu. Õnneks on meil säilinud oma maa armastus ja on neid inimesi, kes saavad asjadest aru. Neid on vaja ainult ühendada.

Kas teie meelest on Eestis pigem raske või pigem kerge ennast teostada?

Teostada saavad ennast ainult need, kes seda väga tahavad, kellel on eeldused, oskused ja töökus. Kindlasti on neid asju, mida meil pole võimalik teostada, aga miks peab eestlane korjama puuvilju Austraalias, ja siis kiitma, et näed siin ma olen õnnelik. Miks ei saa seesama inimene rajada Eestisse puuviljaaeda ja siin seda kõike teha?

Emil Rutiku
Emil Rutiku (Scanpix/ Peeter Langovits)

Millised on teie suveplaanid? Mida ootate kätte jõudnud suvest?

Suveplaanid on väga lihtsad, teha jõudumööda kõike, mida vaja teha on, aga seda on palju ja kõike ei jõua. Suvelt ootan seda, et ta sellieseks sombuseks ei jääks. Ja viljad küpseks. Ja oleks mida meenutada. Meie laiuskraadi inimene elab suve mälestusest ja kevade nimel.

On teil miskit hingel, mida sooviks enne mõnusat suvehakku südamelt ära öelda?

Kahju, et on kadunud sellised mõisted nagu au, väärikus ja julgus. Tegelikult on vaja nüüd teha need otsused — kas me tahame, et meid vaikselt aga järjekindlalt aetakse omalt maalt välja või teeme ikka nii, et meil on omal maal õigus ise otsustada kuidas jätkata. Meil on võimalik endale võidelda Paradiisile lähedane elu. Peab mõtlema, et on piisavalt. Kui me kõik koos teeme kasvõi pisutki, siis saab see olema palju parem koht elamiseks. Kõik on omavahel sõltuvuses. Nagu looduski.